Äripäeva artikkel: “Ta on ema… mis on pluss!”
Lapsevanema roll arendab inimeses tugevusi, mida tasub uusi töötajaid värvates kõrgelt hinnata, kirjutab turundusagentuur Megapiksel partner Andreas Unt isiklikele kogemustele tuginedes.
Kaasaja tööturul on kanda kinnitanud kuvand, et ideaalne töötaja on noor (küll siiski kogemuse ja haridusega), energiline ja edunäljas. Keegi, kellele töö on osa identiteedist, kes töötunde ei loe ning ronib pimesi mööda karjääriredelit.
Sellise mõtteviisi kõrval on aga hakanud järjest enam loogilisem tunduma üks teine, vaoshoitum ja elutervem vaade. Meie agentuuri kogemus näitab, et kõige tugevamad töötajad ei pruugi olla need, kes pulbitsevad ambitsioonist, vaid hoopis need, kes on elus juba midagi näinud ja kogenud. Näiteks väikeste laste vanemad.
Palkame alati parima kandidaadi – selle, kes oma kogemuste ja omaduste poolest rolli kõige paremini sobib. Aja jooksul oleme aga märganud ja õppinud väärtustama tugevusi, mida lapsevanema roll sageli arendab.
Nagu stardipauku ootavad sportlased
On siiralt kurvastav, kuivõrd tihti kuuleb naistuttavatelt muret, et emaks saamine langetab nende väärtust tööturul. Alust tunnetusele annab levinud väärarusaam, justkui oleks lapse sünd karjäärihoop, mitte inimese taset tõstev staatus.
Emaroll toob kaasa rea universaalseid oskusi, mida iga tööandja hindab: organiseerimisvõime, prioriteetide seadmise oskus, emotsionaalne intelligentsus ja võime töötada pingeolukorras. Need ei ole “pehmed oskused”, need on tugeva tiimitöö ja strateegilise mõtlemise sambad.
Mõnikord on lapsed haiged, mõnikord on vaja olla kodukontoris, mõnikord on tarvis lahkuda töölt varem, et lapsele trenni või lasteaeda järgi minna. Tööandjast sõltub, kas ta näeb vastavaid eraelulisi momente “üheksast viieni“ tööd segavate asjaoludena või hoopis märkidena töötajast, kes omab olulisi oskusi nagu ajaplaneerimine, prioriteetide seadmine, efektiivsus.
Oma kogemuse põhjal võime öelda, et nad on head projektide eest vastutajad. Kui töö jääb poolikuks, ei kostu, et “pean minema lasteaeda ja ma ei tea, millal saan jätkata”, vaid öeldakse: “Oota, toon lapsed lasteaiast ja siis jätkan – õhtuks on see valmis.”
Juhina ma ei näe, et koosoleku sisukvaliteet langeb, kui tiimiliige peab videokõnes vahel lapsele hõikama “Ära toksi seina!” või “Laps ärkas just… seda ma kartsin!“.
Kui tööandja võimaldab ja on vastutulelik, siis töötaja austab ja hindab ning kompenseerib seda hilisema pingutusega ja suurema vastutustundega.
Kui meile tuli uus emarollis projektijuht, ütles ta, et soovib õppida videoid produtseerima. Ta on ammutanud teadmisi videoproduktsioonist nagu svamm ning sama kiiresti, kui seda teeks mõni 20. aastates esimese pooles inimene.
Tuginedes taas meie kollektiivi kogemusele, ajab just paar aastat nelja seina vahel olnud vanematel tahtest üle ääre. Terendab pikalt oodatud võimalus täita üht Maslow’ püramiidi inimvajadustest – eneseteostust. Tööturule naasvad emad on justkui sportlased, kes on seisnud stardipakul oodates, et siis kogu hingest söösta.
Väärtuspõhine töökultuur
Agentuuris oleme kogenud, et lapsevanemad lähenevad tööle suurema rahu ja süsteemsusega. Nad ei reageeri üle igale muutusele ega satu meeleheitesse, kui olukord nõuab kiireid pöördeid. Pigem vaatavad suuremat pilti, küsivad: “Miks me seda teeme?” ja “Kas see aitab eesmärki saavutada?” – küsimusi, mis viivad tugevama strateegiani.
Kui organisatsioon väärtustab inimesi, mitte ainult nende tulemusi, siis väärtuspõhine värbamine muutub loomulikuks sammuks. Me ei otsi töötajat, kes ohverdab end ettevõtte nimel, vaid kedagi, kes suudab püsida tugev pikaajaliselt. Emadel on see võime olemas. Nad toovad tiimi kaasa kogemuse, mis aitab kasvatada küpset ja tervet töökultuuri.
Kindlasti ei tähenda see, et ainult lapsevanematel oleksid sellised oskused või et noored ei saaks neid külgi endas teadlikult arendada. Küll aga on paljudel vanematel need omadused – nagu oskus piire seada, keskenduda olulisele ja säilitada rahu ka pingelistes olukordades – lihtsalt elukogemusest tingituna välja kujunenud.
Nende igapäevane vastutus pere ees õpetab ajaplaneerimist ja prioriteetide seadmist mitte loengus või koolitusel, vaid elu keskel, kus pole võimalik valida, kas sul täna on tuju hakkama saada või mitte.
Mitte kvoot, vaid tugevam tiim!
Seetõttu tõden: kui mitme kandidaadi vahel valime, siis see, kes on lapsevanem, saab mitu punkti juurde. Mitmes värbamisvoorus viimase aasta jooksul on äripartneriga olnud vestlused, kus käime üle erinevaid kandidaate, nende plusse-miinuseid ning mitu korda erinevate nimedega on kordunud lause: “No Kadri on ema… mis on pluss.”
Ei mõtle nii kvoodi täitmise pärast, vaid seepärast, et nii saame mitmekesise tiimi, mis kestab ja kannab läbi tõusude ja mõõnade.
